Koloniaalimpeeriumid

Koloniaalimpeeriumid tekkisid Euroopa suurte maadeavastuste perioodil, mis algas, kui kõige võimsamad ja arenenumad mereriigid hakkasid omavahel vallutuste nimel konkureerima, eesrinnas Portugali ja Hispaaniaga 15. sajandil. Algse initsiatiivi andsid esimestele koloniaalimpeeriumidele ja neid imiteerinud riikidele maade hõivamiseks uued ideed ja kapitalism, mis kujunes välja renessansi jooksul. Euroopa koloniaalpoliitika^[1] alguseks võib lugeda Tordesillase lepingut 1494. aastal, millega Hispaania ja Portugal jagasid paavsti vahendusel oma uued valdused. Leppeid, mille kohaselt pidi kogu maailm nende valitsavate mereriikide vahe jaotatama, tehti ka veel 1479., 1493. ja 1494. aastal.

Järgnenud impeeriumid olid Prantsusmaa, Inglismaa ja Hollandi asutatud. Britid koondusid Briti mere hiilgeaegadel 19. sajandil, kui neist sai suurim impeerium läbi ajaloo – tänu paremini arenenud transpordisüsteemile. Briti impeerium hõlmas oma kõrgajal viiendiku Maa maismaast ja sinna kuulus veerand maailma rahvastikust. 17. sajandi keskpaigaks sai suurimaks impeeriumiks Vene Tsaaririik, mis nimetati hiljem Vene Impeeriumiks ja veel hiljem Nõukogude Liiduks ning tänapäeval Venemaa Föderatsiooniks. Venemaa Föderatsioon on tänapäevani suurim riik maailmas, hoolimata oma Nõukogude Liidu perifeeriate ehk ääremaade kaotamisest.

Imperialismi ajastul 19. sajandi alguspoolel hinnati kolooniate tähtsust üle, nende abil loodeti saavutada autoarkia ehk sõltumatus maailmakonkurentsist ja tooraineallikatest tingitud majanduskriisidest, samal ajal säilitades elatustase, mida näis ähvardavat ülerahvastatus ning kasvavad nõudmised. USA takistas väljarännet seadustega, veel ei taibatud siseturu laiendamise võimalust ostujõu tugevdamise abil. Seetõttu nõuti rahvuse püsimiseks majanduslikku ja koloniaalset ekspansiooni.

↑ Kinder, H., Hilgemann, W (2001). Maailma ajalugu esiajast tänapäevani. Avita.

[Koloniaalpoliitika-1] Kinder, H., Hilgemann, W (2001). Maailma ajalugu esiajast tänapäevani. Avita.

[1]